von Rammide suguvõsa kroonika

PADISE-KLOOSTRI MÕISA OMANIKUD von RAMMID

Ligi 300 aastat kuulusid Padise-Kloostri, Vihterpalu ja Vasalemma mõisad von Rammidele. Rammid olid kõrge ühiskondliku positsiooniga, alati lugupeetud aadlikud. Neid valiti meeskohtunikeks, maanõunikeks, haagikohtunikeks. (O.M.v.Stackelberg  „Genealogische Handbuch der Baltischen Ritterschaften II” Görlitz).

Vanim teade sellest suguvõsast pärineb 1463.aasta 21. detsembrist, mil Riia doomkapiitel annetas Mathias Rammile meesliinis edasipärandatavana Kipsali mõisa (hiljem Rammenhof) Kremoni kihelkonnas. 1476. aastal nimetatakse teda üleveopaadi omanikuna Aa jõel Neuermühle kihelkonnas. Perekonna vapiks oli hõbedane hobusepea punasel väljal.

Morten Ramm´i on 1507. aastal nimetatud Mathias Rammi pojana.

Thomas Ramm -  eelmise järeltulija, on olnud 1520. aastal Riia müntmeister.

Christofer Ramm -  eelmise poeg, on nimetatud 1571. aastal kui Riia müntmeister. Oli abielus Barbara Krögeriga.

Thomas von Ramm (1569/70?- 1631)

Oli Christofer Rammi poeg, Riia bürgermeister ja Burgkrahv (tiitel). Thomas von Rammil oli Riia lähistel mitu mõisat, mis Poola-Rootsi sõja ajal poolakate poolt rüüstati.

Kui Rootsi kuningas Gustav II Adolf 1621. Aastal Riiat piiras, pani Thomas von Ramm oma mõju Riia kodanike seas maksma, nii et linn avas rootslaste ees väravad ja ütles Poola alt lahti. Kuningas Gustav II Adolf tänas Thomas von Rammi tema hoiaku eest ja annetas 22. augustil 1622 rüüstatud mõisate asemel Padise-Kloostri, Vasalemma (sel ajal Wassemäggi) ja Vihterpalu mõisad meesliinis pärandatavatena. Gustav Adolfi poolt omakäeliselt allakirjutatud ja pitseriga kinnitatud kinkeürik on säilinud ja on praegu von Rammide perekonna valduses.

1624 anti Thomas von Rammile Rootsi aadli tiitel ja endise vapi asemel uus vapp – noolest läbitud sokk kuldsel vapiväljal, seda vappi kasutavad Rammid tänapäevani. Thomas von Ramm oli Liivimaa Õuekohtu esimene viitsepresident.

1628. aastal ostis Thomas von Ramm Väike-Pakri saare, Suur-Pakri kuulus juba varem Padise-Kloostri mõisa koosseisus talle. Samal aastal asetati vahepeal elamuruumideks kohandatud kloostri värava kohale kivist raiutud tahvel ladinakeelse tekstiga:

„GUSTAVI ADOLPHI SVECORVM z/zc REGIS INVICTISSIMI PATRIS PATRIAE VIRTUTIS AC MERITORUM AESTINATORIS EXATISSIMI BENEFICIO HASCE AEDES ET RURA PERPETUUM FIDEI ET GRADITUDINIS MONUMENTUM POSSIDEO THOMAS RAMM PRO ME FRUGIQUE POSTERIS ANNO DNI M.D.C.XXVIII.”

Teksti all on kolm vappi: Vasakpoolne kuulub Thomas von Rammi esimesele abikaasale – Riia bürgermeistri Nicolaus Ecke tütrele, Anna Eckele, keskmine on Gustav Adolfi poolt Thomas von Rammile antud vapp ja parempoolne tema teise abikaasa Elisabeth Brueli vapp. Tekst oleks eesti keelde tõlgituna ligilähedaselt järgmine:

„VOORUSI JA TEENEID KÕRGELT HINDAVA VÕITMATU KUNINGA JA ISAMAA ISA GUSTAV ADOLFI HEATEO TÕTTU, VALDAN MINA, THOMAS RAMM SEDA MAJA JA SELLE JUURDE KUULUVAID MAA-ALASID, KUI ALATIST TRUUDUSE JA TÄNULIKKUSE MÄLESTUSMÄRKI MULLE JA JÄRELTULIJAILE. 1628 JUMALA AASTAL”.

Uue mõisahoone valmimise järel 18. ja 19. sajandi vahetusel paigutati tahvel uue maja eeskoja seinale, kus see asub tänapäevani.

Clas von Ramm (-? – 164)

1631. aastast Padise-Kloostri, Vihterpalu ja Vasalemma mõisate pärishärra. Abiellus 1640. aastal Sofia-Elisabeth von Lieweniga Parmeli mõisast, Kullamaa kihelkonnast. Sofia-Elisabeth elas veel 1708. aastal.

Clas von Ramm kohandas koos isaga säilinud kloostri ruumid eluruumideks – ehitas kirikusse vahelaed ja –seinad, raius seintesse uued avarad aknad ja uksed. Kiriku läänepoolsesse otsa ehitati mantelkorstnaga köök ja söögituba, ida poole aga saal. Ka idapoolne tiib ehitati põhjalikult ümber, siin paiknesid nüüd magamistoad. Ruumidesse toodi kaunid värvilised hollandi kahhelahjud. Keldreid kasutati endiselt panipaikadena, ka täitis kloostriaegne õllekoda hooneteploki edelaosas oma endist ülesannet kuni 19. sajandi alguseni.

Reinhold von Ramm (1665 – 1755)

Padise-Kloostri, vihterpalu ja Vasalemma mõisate pärishärra. Oli abielus Gertrude von Aderkas´ega (1682 – 1744). Aeg, mil Reinhold von Ramm elas, oli rikas mitmete maad vapustavate sündmuste poolest – 1696 tabas maad seoses viljaikaldusega suur näljahäda, 1700 algas Põhjasõda, mille käigus Eestimaa läks Vene riigi koosseisu, 1710 laastas maad viimane suur katkutaud. Need sündmused kahandasid tublisti rahva arvu maal.

Reinhold von Rammil juhtus tsaar Peeter I-ga anekdootlik sündmus – nimelt tavatses Peeter Rogerwieki (Paldiski) sadama ehitustööde käiku vaatamas käies külastada ka Padise – Kloostri mõisat, kus teda alati ootas söögitoas kaetud laud. Järjekordselt külastas Peeter Rogerwieki 13.-19. juulini 1723. pöördudes 19. juulil tagasi Tallinna, tuli ta jälle Padisele, olles sellest Reinhold von Rammile ette teatanud. Kohale jõudnud, ei leidnud tsaar eest kaetud lauda. Seda nähes vihastanud tsaar ja asunud vasturutanud mõisahärrat kepiga nuhtlema. Nüüd aga lükatud saali uksed lahti ja sääl oli eriti rikkalikult kaetud laud. Peeter jäänud hetkeks vait ja tundes piinlikkust oma ägeduse pärast, pakkunud von Rammile, mida see „valurahaks” vaid soovib, sest ülima püüdlikkuse eest peremeest omas majas läbi kolkida näis ka tsaarile pisut liig. Reinhold von Ramm palunud tsaarilt, kui see nii lahke on, mälestuseks kepi, millega „õpetust” sai, lubades, et seda hoitakse tsaaritruuduse sümbolina põlvest-põlve.

Endise Padise- Kloostri mõisa valitseja, Mihkel Sepling on oma mälestustes öelnud, et kepp olnud 4 jalga pikk, pilliroost ja rauast otsaga. Seda säilitatud mõisas ja antud lõpuks Tallinna muuseumi. Viimase mõisaomaniku Clas von Rammi noorim tütar, Renate Weiss (sünd. 1905. A.), on teinud mälu järgi kepist joonise, see olnud värvilt pruun, terava otsaga, käepideme juures nahkrihmast aas.

15. septembril 1725 avaldati Eestimaa kindralkuberneri admiral Fjodor Matvejevits Apraksini nimel plakat revisjoni läbiviimiseks, see pidi näitama talude tugevust pere ja rakmeloomade poolest, et saaks selle järgi reguleerida mõisate adramaade arvu ja siit tulenevat rüütelkonna sõjaliste koormuste suurust.  Rõhutati, et andmete õigsust tuleb vande all kinnitada ja tõestada. Kui varem määrati adramaad maa kvaliteedi ja suuruse järgi, siis nüüd oli aga mõisatel rohkem maad kui inimesi, kes seda harida suutsid, mistõttu adramaade arvu ei määratud mitte maa, vaid inimeste arvu järgi. Normid adramaade reguleerimiseks anti komisjonile järgmised:

1) Kui peres on vaid 2 tööjõulist inimest( mees ja naine), hinnatakse talu ¼ adramaaks.

2) Kui peres on peale mehe ja naise veel täiskasvanud tütar või teenija, arvata see 1/3 adramaaks.

3) Kui peres on 2 tööjõulist meest ja naisi 1 või rohkem, tuleb see arvata ½ adramaaks; kui peres on aga 4 tööjõulist meest, võib selle arvestada üheks adramaaks.

Tööjõulisteks loeti terveid, 15-60 aastaseid elanikke. Alla 15 aasta vanused lapsed ja üle 60 aastased jäid tööjõuliste arvestusest välja.

Maata rannatalupoegadega, kes ei teinud mõisale nädalategu, vaid ainult suvel mõne abiteopäeva, toimiti selliselt, et nende abiteopäevad liideti kokku ja üks aastaringne nädalataoline arvestati üheks adramaaks (Suur- ja Väike –Pakri).

Revisjoniadramaa oli mõisa riigimaksude aluseks, see ei tarvitsenud olla seotud mõisakoormiste aluseks olevate taluadramaadega.

Kõik mõisad pidid revisjoniks esitama vastava formulari nõutud andmetega talude, inimeste, vara ja loomade kohta, seda tõendama allkirja ja pitseriga. Kindlal päeval kutsuti igast mõisast kubjas ja igast külast paar vanemat talupoega Tallinna, kus need esmalt vannutati ja seejärel pidid tunnistama andmete õigsust. 2. detsembril 1725 olid komisjoni ees Padise- Kloostri, Pakri saarte ja Vasalemma talupojad.

Et kuberner Apraksin septembri alguses Tallinnast lahkus, hakkas tema asemel revideerimistööd juhtima asekuberner.

Komisjoni koosseisu kuulusid: asekuberner Friedrich von Löwen, polkovnik M von Bielski ja kameriir D. Frisell. Keisri huvide silmaspidamisest pidi eriti jälgima fiskaalkomissar J.M.Pauli.

(Eestimaa 1725.-1726.a. adramaarevisjon Harjumaa I Allikpublikatsioon Tallinn 1988 lk 17).

Komisjoni protokollist selgub, et kapten Reinholdt von Rammi valdustel elas 1725. aastal 1746 inimest, neist tööjõulisi mehi – 367, naisi – 384, alla 15 aastaseid poisse – 378, tüdrukuid – 366, vanu üle 60 aastaseid mehi – 103 ja naisi – 148; Adramaid arvestas komisjon kokku 77, mille eest kohustati mõisaid andma 5 hobust ratsuteenistusse. Padise – Kloostri ja Vihterpalu mõisad olid Harjumaa suurimad.

Thomas von Ramm (1708 – 1786)

Alates 1755. aastast Padise – Kloostri, Vihterpalu ja Vasalemma pärishärra. Abiellus 1735. aastal Hedwig Ulricke von Dellwig´iga (1709-1773) Kullamaalt.

1743. aastal sündis neil tütar Ulricke Catharina, kes oli neiuks sirgununa väga kaunis. Neiu armus oma venna, carl Adolfi rügemendi kaaslasesse vürst Trubetskoi´sse. Rügement paiknes Paldiskis ja vürst viibis sageli koos Carl Adolfiga Padisel, kus nad Ulricke Catharinaga sageli ratsutasid metsades ja põldude vahel. Noored kihlusid, ja kui otsustati abielluda, selgus, et vanemad olid vürsti juba lapseeas kellegagi lasknud laulatada. Kirik seda abielu ei saanud lahutada, vaid tsaaril oli selleks õigus. Trubetskoi sõitis Peterburgi ja palus tsarinna Katarina II-selt, et see nende õnnele kaasa aitaks. Katarina tegi kiire otsuse – saatis vürsti kloostrisse, et ta sääl oma pattu kahetseks. Ulricke kohta seisab aga perekonna kroonikas lühike teade: „Ta suri murtud südamega 27 aasta vanusena 1770. aastal”. Mälestus kaunitest noortest püsis mitu põlve kohalike elanike seas.

Kaks eset aga on nende sündmuste tunnistajana säilunud – vürsti portree õlimaalina ja tema poolt Ulricke Catharinale kingitud spinett (väike klaver), mis asub käesoleval ajal Tallinnas Teatri- ja Muusika Muuseumis.

Carl Adolf von Ramm (1742 – 1790)

1786. aastast Padise- Kloostri, Vihterpalu ja Vasalemma mõisate pärishärra. Abiellus 1778 Margarete Stael von Holsteiniga Anija mõisast. 1766 suvel süütas välk elumajaks ümber ehitatud kloostrihoone, hävisid katused ja osalt tõenäoliselt ka sisustus. Arvatavasti taastati mõned ruumid ajutiseks elamiseks, ühtlasi alustati uue mõisahoone ehitamisega.

Uus mõisahoone sai algselt ühekorruseline, ehitusmaterjali saadi varisevatest kloostri osadest. Kloostri kasutuskõlblikud ruumid said uue katuse ja need leidsid kasutamist panipaikadena ka järgnevate põlvkondade poolt.

Clas Gustav Reinhold von Ramm (1784 – 1840)

Padise- Kloostri ja Hatu küla pärishärra, (Vihterpalu ja Vasalemma mõisad olid pärandatud suguvõsa teistele meesharudele), maanõunik. Abiellus 1809. aastal krahvinna Caroline von Manteuffeliga (1793 – 1852) Parmeli Mõisast Kullamaalt. See oli lasterikas abielupaar, neil oli 17 last.

Clas Gustav Reinhold von Ramm rentis Hatuküla ja Padise- Kloostri mõisast ligi 1,5 km kaugusel asuva maa-ala, mida nimetati „Tannentaliks”, (praegune Uuemõisa talu, sel ajal „Männiku”) oma naisevennale krahv Carl von Manteuffel´ile, viimane ehitas siia elumaja, talli ja vajalikud kõrvalhooned. Elamust lõuna poole rajas ta kauni aia ja pargi, kuhu lasi kaevata mitme käänakuga tiigi, millest veel tänapäeval on märgatavaid jälgi säilunud.

Krahv Carl von Manteuffel abiellus 1822. aastal krahvinna Rehbinderiga ja noorpaar veetis Tannental´is, mis väga kauniks oli kujunenud, oma esimesed abielunädalad. Rahvapärimuste järgi olevat krahv lasknud ühe suure männi otsa ehitada lava, kus suveõhtutel, kui noorpaar pargis jalutas, mänginud viiuldajatest ja trompetimängijaist väike ansambel. Talulapsed käinud seda eemal metsaserval kuulamas.

Carl von Manteuffel´i ettevõtmisel ja juhatusel rajati sirge tee läbi selleaegse põlislaane Haapsalu maanteelt Jõbernale ja edasi randa. Hiljem, kui viimane mõisahärra, (ka Clas Gustav Reinhold von Ramm) ostis Kurkse mõisa, laskis ta ehitada tee Jõbernalt Kurkse sadamasse.

Clas Gustav Reinhold von Ramm´i ajal ehitati 1836.a. tänapäevani säilunud ait, (alustati ka mõisahoone teise korruse ehitamisega).

1810. aasta paiku külastas läbisõidul olles Padise- Kloostri mõisat tsaar Aleksander I.

8. augustist -10. augustini 1837.a. toimunud revisjoni andmetel kuulusid Padise- Kloostri mõisa koosseisu: Aruküla (29 talu), Määraküla (20 talu), Haudevälja (16 talu), Väike-Metslõugu (14 talu), Suur-Metslõugu (12 talu), Rannaküla (12 talu), Paeküla (18 talu). Kokku 131 talu, kus elas 891 meest ja 1074 naist. Põldu oli küladel 753 tiinu ja heinamaad 1234 tiinu (1t. = 1,09 ha). Karja oli: hobuseid 325, sarvloomi 1100, väikeloomi 3102. Vesiveskeid – 2, tuuleveskeid – 2. Kõrtsid: Kasepere, Määra, Haudevälja, Korreve, Paeküla, Madise ja Jõesuu, kokku 7. Viinakööke – 1, 1 tellisepõletusahi. Suur- Pakril 40 talu, kus elas 116 meest ja 140 naist. Väike- Pakril 27 talu 96 mehe ja 115 naisega. Põldu oli saartel 50 tiinu, heinamaad 150 tiinu. Karja: hobuseid 90, sarvloomi 335, väikeloomi 1020.

(Eesti Ajalooarhiiv f.854 1 – 1794).

Eduard von Ramm (01.11.1814 – 17.07.1884)

Padise- Kloostri ja Vihterpalu pärishärra.

Abiellus 1852. aastal Aa mõisa pärishärra Karl von Strandmanni ja krahvinna Anna von Stenbock´i (Seli mõisast) tütre Anna von Strandmann´iga. Eduard von Ramm lõpetas mõisahoone teise korruse ehitamise, ehitas uued sõiduhobuste tallid ja tõllakuurid, tänapäeval asuvad seal kauplus ja kõrts, tema ajal valmis ka viinavabrik (1874) ja uus kettidega sild üle vallikraavi. Teoorjuse ajal oli talurahva koormus suur. 1868. a. tuli teokohustuse keeld. Segarendi ajal, mis kestis praktiliselt talude päriseks ostuni, võeti 50 tiinuselt (54,5 ha) talukohalt 45 rubla renti rahas, rukist tuli lõigata 1 tündrimaa (0,5 ha), ka suvivilja tuli kokku panna 1 tündrimaa, 1 nädal oli kartulivõtu päevi ja 1 nädal nuumhärgade söötmist. Vooris käidi või, juustu, linade, piirituse ja nuumhärgadega. Puhtalt raharent oli ainult Arukülas, kus enne talude müümist määrati hind raharendiks. Esimesed talud müüdi 1870-ndatel aastatel, suurem talude ost toimus 1880.aastatel. Ihunuhtlust Padise- Kloostri mõisas peaaegu ei kasutatud, Eduard von Rammi ajal saanud vaid 3 inimest peksa, needki raskete kuritegude eest.

Eduard von Ramm´il lapsi ei olnud, seepärast läks mõis tema surma järel ta venna, Thomas Alexander von Rammi valdusse.

Thomas Alexander von Ramm (03.12.1825 – 12.10.1894)

Padise- Kloostri ja Hatu pärishärra, Eestimaa maakohtunik. Abiellus 19.09.1861. aastal Helene von Morenschild´iga Laitsest. Thomas von Ramm´i ajal müüdi enamus talusid talupoegadele päriseks, ta müünud neid odavamalt kui teised ümbruskonna mõisnikud. 100 rublase aastarendiga talu müünud ta 2000 rubla eest. Renti võtnud ta 15% vähem kui maamõõtja poolt oli määratud – 100 rubla asemel 85 rubla.

Ka Peeter von Ramm müünud Vasalemmas talusid odavamalt 1200 – 1800 rubla eest. Kui Peeter von Ramm müüs Vasalemma mõisa Eduard von Baggehufwudt´le, tõusnud talude hind kohe 4000 rublale. Ka tõstnud ta renti. Talu millelt Kloostri mõisas võeti 100 rubla, pidi Baggehufwudt´le maksma 150 rubla aastas. (Salme Adamson „Harju-Madise Kihelkonna Ajalooline Traditsioon?” 1932 KM KO,f.200 M 22:1, kirja pandud elanike küsitluse põhjal).

Vasalemma mõisa koosseisu kuulusid Karilepa ja Väemla külad ning hajatalud: Jurrama, Pärnama, Annuse, Tita, Rummu ja Veski. Kõrtsid: Kuusiku ja Männiku. Mõisa suurus oli 36 ruutversta. Viinakööke – 1, saeveskeid – 1 ja 1 tellise põletusahi. (EAA, f .854 1 – 1794)

Thomas Clas Johann von Ramm (17.07.1864 -21.12.1895)

Sai 1894. aastal isa surma järel Padise- Kloostri mõisa omanikuks, kuid suri juba järgmisel aastal 31 aasta vanusena Falkensteinis, Saksamaal. Nüüd päris mõisa Eduard von Ramm´i venna, kaardiväe leitnandi, Valkla pärishärra Ernst Berend von Ramm´i (1837 – 1904) ja kindral Gustav von Nasackeni tütre Marie von Nasackeni poeg Clas Gustav Reinhold von Ramm.

Clas Gustav Reinhold von Ramm (1864 – 1920)

Õppis Tartu Ülikoolis Õigusteadust, oli seejärel Rakveres notar. Ta oli Eestimaa Rüütelkonna maanõunik. Abiellus 1891. Aastal Aa mõisas Helene Lucie von Krusenstjern´iga (1866 -1949) Hagudist.

1897. aastast sai Clas Gustav reinhold von Ramm´ist Padise- Kloostri mõisa omanik, kellelt mõis 1919. aastal Eesti Vabariigi maaseadusega võõrandati. Rammide valdusse jäi 40,39 ha suurune „Vanakõrtsu” talu A-159, see kuulus 1920 – 1939 Clas Gustav Reinhold von Ramm´i pojale Thomas von Rammile. Rammide suguvõsa liikmele Christjan von Ramm´ile kuulus 1919 maaseaduse järel Hatu külas 24,41 ha suurune „Kahejõe” talu A-60.

Clas Gustav Reinhold von Ramm´il ja Helene Lucie von Ramm´il oli kuus last – Margarethe (sünd.1892), Hans-Jürgen (1894), Thomas (1896), Ursula (1898), Berend (1901) ja Renate (1905).

Clas Gustav Reinhold von Ramm suri 1920. aastal Danzigis (Gdanskis).

1939. aastal lahkus von Rammide suguvõsa Eestist, nad asusid elama Saksamaale, kus suurem osa nende järeltulijaist elab ka käesoleval ajal. Helene Lucie von Ramm suri Gronaus 1949.a. Margarethe oli abielus Claus von Nottbeck´iga, suri 1962.a. Hans- Jürgen oli I Maailmasõjas Vene tsaariarmee ohvitser, uppus 1927.a. Tallinna lähedal. Thomas oli abielus Alice von Middendorf´iga, oli talupidaja Saksamaal, hukkus II Maailmasõjas 1945.a. Ursula abiellus Erik von Bremen´iga, suri 1947.a. Berend oli abielus Estelle Witte´ga, langes II Maailmasõjas 1945.a. Renate abiellus pangandustegelase Gert Weiss´iga, ta oli ainsana Padise- Kloostri mõisas elanud von Rammidest veel elus kui antud von Rammide perekonnalugu (1993) koostati. Temalt on ka saadud põhiline osa andmetest selle perekonna kohta, nende seas ka fotod.

S. Adamsoni poolt kirja pandud rahvapärimuste järgi olid Rammid helded – laenasid ja kinkisid vaestele ja hädalistele raha. Vallarahvaga oli neil läbisaamine hea, tülisid ega kohtuprotsesse talupoegadega ei olnud, samal ajal Vasalemmas käis Eduard von Baggohufwudt sageli oma talupoegadega kohut. Padisel tulid talupojad tihti omavaheliste tülidega mõisahärra poole, et see asja ära lahendaks, kuigi selleks otstarbeks oli ka vallakohus olemas. Eriti sageli toimunud see Thomas von Ramm´i ajal, kes oli Tallinnas ka meeskohtunikuks.

Vanapreilid, Eduard von Ramm´i õed, andnud sageli taluinimestele haiguste puhul arsti rohtusid, ka tikkinud nad Madise kihelkonna Laulu ja Muusikaseltsile lipu, millel olnud tekst ühest J.W.von Goethe luuletusest – „Kus lauldakse, seal istu maha, kurjad inimesed laulda ei taha.” (teksti sõnastus on kirjapandud vanade kooriliikmete meenutuste järgi). Kahjuks ei ole lipp tänapäevani säilinud. Ka oli laulukoor tihti meeles pidanud Rammide tähtpäevi ja käinud neil juhtudel mõisa juures laulmas, selle kohta leidub sissekandeid Madise Kihelkonna Laulu- ja Muusikaseltsi protokolliraamatus, mis asub Tallinnas Teatri- ja Muusikamuuseumis.

On andmeid, et Padise- Kloostri mõisas viibides külastas mõisaproua, Helene von Ramm´i vend, kes tegutses Haapsalus arstina, ka siinseid haigestunud mõisatöölisi ja talupoegi. Tema hoolitses ka selle eest, et mõisas alati vajalikud ravimid käepärast olid.

Niipea kui Rammid 17. sajandil Padisele tulid, võtsid nad Harju-Madise (St. Mathias) kiriku oma patronaazi alla. 1670 tehti kirikule juurdeehitusi, 1679 kingiti kirikule väiksem, tänapäevani säilunud kirikukell. Madise väiksemal kirikukellal on tekst:

„Mind tegi lesk Körnerin Tallinnas. Selle, mida minu vanaisa Clas Ramm aastal 1679 Pühale Madise kirikule kinkinud oli, olen mina, Thomas Ramm 1767 lasknud uuesti valada ja natuke suuremaks teha”. Esimene taatum tähistab eeskoja ehitamist torniks, teine viimast kõrgendamist ühe korruse võrra. (H.Vainu Kaitstavad mälestised, Harju raj. Ajaloo- ja kultuuri- mälestised lk 94).

Siin asub ka suguvõsa matusepaik. Rammide eestkoste all ehitati kirik 1765-1773 aastatel põhjalikult ümber ja ta sai praeguse kuju. 18. sajandil valmis kirikust paarkümmend meetrit lõunapool kabel, mis 19.sajandi keskpaigani oli von Ramm´ide perekonna matmispaigaks.

Ka hariduselu edendamisse on Rammid suhtunud soosivalt – asutati ju siin 1683.aastal Madise kirikuõpetaja, Johann Forseliuse poja Bengt Gotfried Forseliuse ja viimase õemehe Gabriel Herlin´i eestvedamisel talurahvakool, mis oli esimene omataoline Eesti aladel. Vaevalt oleks see Rammide vastuseisu korral õnnetsunud, sest nagu nähtud, jäid hiljem mitmelpool koolid mõisnike vastuseisu tõttu asutamata. 1694.aastal tõstetakse aga Harju-Madise kihelkonda esile, kuna siin oskasid inspektsiooni andmeil üle 200 talupoja lugeda ja koraale laulda.

Ka viimane mõisahärra Clas von ramm aitas talulaste koolihariduse saamisele kaasa – 9.jaanuaril 1907 registreeriti selleaegse Eestimaa kuberneri, Baschilov´i poolt Kloostri haridusselts, mis sai nimeks – „Madise-Risti Rahva Hariduse Selts”. Seltsi liikmeiks astusid ka Clas von ramm, Helene von Ramm ja Caroline von Ramm. Selts võttis enda ülesandeks emakeelse kooli asutamise talulaste jaoks. (Tsaaririigi poolt loodud nn ministeeriumikoolid olid venekeelsed). Kool töötas 1908-1912 ja seal õppisid lapsed, kes olid lõpetanud külakooli. Oma maja ehitamiseni ei jõutud, seltsil ei jätkunud raha kooli ülalpidamiseks.

Ülevaate koostas: Heino Ridbeck

Clas Gustav Reinhold von Ramm´i ja Caroline krahvinna Manteuffel´i lapsed

Clas Gustav Reinhold von Ramm (1784-1840) ja Caroline krahvinna Manteuffel (1793-1852) abiellusid 1809.aastal. Clas G.R oli sel ajal 25 aastane ja Caroline 16 aastane.

Sellest abielust sündis 17 last, kes kõik kasvasid täisealiseks.

I.       Julius sündis 1809.a.- suri Tallinnas 1892.a.

Oli ihukaitse ratsagrenaderide rügemendi rittmeister (vastab kapteni auastmele) Peterburis, kus abiellus inglise päritoluga kindrali tütre Fanny Fenschow´ga.

Peterburis käisid Juliust külastamas ema Caroline koos tütardega. See reis oli tema jaoks suursündmus, ühtlasi ainuke, mis ta oma eluajal tegi väljaspoole Eestimaa piire. Tallinnast sõideti edasi postitõllaga, mille rakendis oli 6 tugevat hobust, keda postijaamades vahetati. Reis Peterburini kestis 6 päeva.

1850.a. läks Julius obersti (koloneli) auastmes erru ja tuli Eestimaale, kus ta ostis Vihetrpalu mõisa leselt Lisette Knorringult (sünd von Ramm) ning asus siia. Põllumeest ei saanud Juliusest kunagi, vaid lühikest aega majandas ta mõisat ise, kuid peagi andis ta selle rendile ja elas siin vaid suvekuudel, ülejäänud aja veetis Tallinnas. Juliusel oli 3 tütart, neist 2 abielus. Juliuse surma järel omandas mõisa 150000 rubla eest tema väimees parun Alfred Rosen, kes elas siin kuni mõisa võõrandamiseni. (Knorringutele läks Vihterpalu ilmselt abiellumisel kaasavarana).

II.     Charlotte (1810-1890)

Jäi vallaliseks. Abistas ema suure majapidamise juures, juhendas peamiselt nooremate õdede vendade õpinguid. Hiljem kandis ta hoolt oma venna, Carli laste kasvatamise eest ja lõpuks hoolitses teise venna Nicolai eest, kes oli samuti vallaline. Charlotte oli alati kõikjal jõu ja nõuga abiks, tema surm 1890.aastal oli kogu perele ja ka ümbruskonna rahvale suureks kaotuseks ning leinaks. Maetud on ta Madisele.

III.    Amalie (1813-1896)

Vanemate kodus veedetud õnneliku nooruse järel abiellus ta 1833.aastal Jean von Morenscildt´iga naabermõisast, Laitsest. Pulmad peeti Padisel ja need kestsid, nagu sel ajal kombeks, mitu päeva. Nende peres sündis kolm tütart ja üks poeg. Noorim tütar ja poeg surid lapseeas. Amalie ise on maetud Tallinna Kopli surnuaiale oma mehe kõrvale.

IV.   Eduard Otto (1814-1884)

Tema terve elu oli loov, uute plaanidega seotud töö. Ta rääkis vähe, kuid tegi palju. Ta tugevalt väljakujunenud kohusetunne, mis oli seotud range õigluse ja aususega, tegi temast tõelise mehe eeskuju. Teda austasid kõik, nii vanad, kui noored, eriti aga pärast ise surma kui temast sai emale kindel tugi, nõuandja ja abistaja. Ta alustas põhjaliku mõisa majapidamise reformimisega, et suurendada saake ja sissetulekuid.

Reis Saksamaale andis selleks hoogu. Ka hilisematel reisidel oli ta tähelepanu pööratud uutele saavutustele põllumajanduse valdkonnas. Nii lõi ta oma aja kohta eesrindliku mustermajandi vastava sisustusega, mis meelitas tutvuma põllupidajaid ligidalt ja kaugelt, isegi väljaspoolt Baltimaid. Kõik see toimus peamiselt ajal, kui ta juba ise oli saanud ema surma järel mõisa peremeheks. Kõik 17 õde-venda olid selle poolt, et Padise- Kloostri mõis sai Eduardile.

Ema surma järel pidi Eduard jagama kõikidele õdedele ja vendadele nende pärandiosa: Hattu mõis läks ühele noorematest vendadest Thomasele, maja Tallinnas Laial tänaval sai Ferdinand, ülejäänud said rahalised osad – iga vend 10000 rubla ja iga õde 8000 rubla.

Eduard abiellus hilja, 39 aastasena 1853.a. Annette von Strandmann´iga (1830-1905) Hagudist. Nende abielu jäi lasteta, kuid majas arenes rikas perekonnaelu, millist harva leidub. Eduard muutis maja mugavaks, ehitades sellele peale teise korruse. See püsis kodupaigana kõigi jaoks, kes siin üleskasvanud olid, nende perekondadele, sõpradele ja tuttavatele.

Eduard ehitas ka uued tallid ja tõllakuurid, viinavabriku ning uue kettidega silla üle vallikraavi. Eduard ja tema abikaasa on maetud Madise kirikuaeda.

V.     Ferdinand (1815-1871)

Teenis rittmeistrina ihukaitse ratsakaardiväe- rügemendis Peterburis ja seejärel direktorina Tallinna tolliametis. Oli abielus Emilie von Brosel-Plater´iga (1821-1910).

Ferdinand oli väga musikaalne, selle talendi pärandas ta ka oma lastele, neid oli kuus – kolm poega ja kolm tütart: Georg teenis Tallinnas kubermanguvalitsuses, hiljem politseiseffina Rakveres, abiellus Kitty von Samson´iga. Eduard oli ohvitser Omski jalaväerügemendis, mille koosseisus tegi 1877 Türgi sõja kaasa. Asus hiljem Soome, kus abiellus rootslanna Ida Norden´iga. Axel õppis Tartus juurat, asus elama Riiga, kus abiellus Frieda Winner´iga. Tütred Emilie ja Luise ei abiellunud, noorim, Bertha abiellus parun Arthur Ungern-Sternberg´iga.

Ferdinand kannatas sageli tugevate peavalude all, kord kui ta viibis Padisel, haigestus ta tõsiselt ja suri 56 aastasena.

VI.   Carl (1817-1855)

Oli abielus venelanna Marie Verevkin´iga (1822- 1910). Nad elasid Kurskis ja neil oli kolm poega – Nikolai, Alexander ja Adrian. Neist vanim, nikolai, oli abielus krahvinna Ingelström´iga.

VII.  Nicolai (1818-1891)

Oli Eestimaa ülemkohtu Kadastriameti sekretär Tallinnas. Jäi vallaliseks. Suri Padisel ja on maetud Madisele.

VIII.          Natalie (1819-1896)

Natalie jäi vallaliseks. Ta elas kogu elu Padisel, kus oli venna, Eduardi mõisa kassapidajaks ja end töötajate ning nende perede aitamisele ja hoolitsemisele pühendas.

Ta tundis Padise ümbruskonnas kõiki ja oli kõikide silmis austatud ja armastatud, kaasaarvatud Pakri saarte elanikud. Sageli abistas ta talurahvast arstirohtudega, ning suhtus huviga ja toetavalt laulu- ja pasunakoori tegevusse.

Terve tema elu oli töö ja kui ta 1896.a. suri, oli terves vallas lein. Maetud Harju-Madisele, rammide hauaplatsile.

IX.    Emilie (1821-1874)

Oli abielus Julius von Bremen´iga Ruilast. Neil oli 7 last, kellest 5 noorelt surid, vaid üks poeg ja tütar kasvasid täisealisteks. Oma elu hilisemad aastad elasid koos mehega viimase haigestumise tõttu Saksamaal, Heidelbergis, kus ka suri.

X.     Caroline (1823-1908)

Ta jäi vallaliseks, oli nõrga tervisega, elas oma elu vaikselt, kuid ta oli väga huumorimeelne ja kõigi laste vastu ülimalt sõbralik. Maetud Harju-Madisele, Rammide matmispaigale, kirikust põhja pool.

XI.    Julie (1823-1886)

Abiellus 1856.a. parun Woldemar Taube´ga Riguldist. Tal oli suur muusikaline talent. Suur elamus oli teda laulmas kuulda. Neil oli 4 last, kellest vanim poeg noore mehena merre uppus. Mehe surma järel tuli ta kolme väikese lapsega Padisele venna Eduardi juurde, kes ta pere südamlikult vastu võttis ning aitas majapidamist Riguldis korras hoida kuni vanem poeg Gustav selle oma hoole alla võtta võis. Julie suri 63 aastasena ja on maetud Riguldisse ühte metsakabelisse. Sinna on maetud ka ta poeg, kes 1918.a. jaanuaris punaste madruste poolt oma mõisas maha lasti.

XII.  Thomas Alexander (1825-1894)

Oli Eestimaa maanõunik. Abiellus 19.09.1861.a Tallinnas Helene von Morenschild´iga (1834-1909) Laitsest. Majandas algul pärandiks saadud Hattu mõisas, siis ostis Lechtigali (?) Läänemaal. Kui tema poeg, samuti Thomas, ja vennapoeg, kes koos kasvasid, valmistusid kõrgkooli astumiseks, asuti elama Tallinna. Eduardi surma järel oli ülejäänud õdede ja vendade sooviks, et Thomas asuks vanasse perekonna mõisa Padisele.

Thomase soov oli, et kõik, mis Eduard ehitanud ja saavutanud oli, säiliks, ja tema poeg seda omakorda noore jõuga edasi viiks. Kahjuks ei läinud see soov täide, noor Thomas suri aasta pärast ise, 1895.a. kopsutuberkuloosi Tallinnas. Ka isa surmakohaks oli Tallinn, rammide maja Rataskaevu tänaval (Raderstrasse) 22. Maetud on mõlemad Madisele.

XIII.          Luise (1828-1909)

Luise oli passiivne ja vaikne, mitte keegi ega miski ei häirinud teda. 1884 abiellus ta Rägavere mõisa omaniku Constantin von Bremen´iga Virumaalt. Mees oli ta vastu väga hoolitsev, nad reisisid palju. Neil oli ka korter Tallinnas, kus nad väga seltskondlikult elasid ja sageli külalisi vastu võtsid. Constantin suri 4 aastat varem kui Luise. Lapsi neil ei olnud.

XIV.          Elisabeth (1832-1916)

Abiellus poolaka, Marcell von Guzkowski´ga, kellega palju koos reisisid. Põhiliselt elasid nad Peterburis. Mehe surma järel asus Elisabeth Tallinna, et olla abielus tütardele lähemal.

Elisabeth oli elava, rahutu iseloomuga, omas suurt huvi kõigi elualade vastu. Teda kuulata oli huvitav ja õpetlik. Ka kirjutas ta luuletusi, mis 1889.a. trükis ilmusid, teiste seas „Luuletused puudustkannatavate eestlaste heaks”. (Gedichte zum Besten notleidenden Esten). Ta rääkis hästi 7 keelt. Clas von Ramm väitis teda kuulnud olevat saksa, vene, inglise, itaalia, poola ja eesti keeles rääkimas. Kuni oma kõrge eani, mille viimased aastad ulatusid I Maailmasõja aega ja millised ta Saksamaal veetis, elas ta kaebusteta. Suri rahulikult Wilhelhöhes Kasseli lähedal 84 aastasena.

XV.  Reinhold (1830-1854)

Lõpetas tallinna Toomkooli, studeeris seejärel Tartus juurat ning asus seejärel Peterburi, kus sai hea teenistuse, kuid ta ei saanud sellel kohal töötada kuna haigestus raskesti tüüfusesse ja suri mõne päeva pärast. Ta surnukeha tõid vennad Nicolai ja Thomas Eestimaale ja ta maeti Madisele.

XVI.          Gustav Adolf (1835-1911)

Kasvasid oma noorema venna Ernstiga koos. Nad olid iseloomult väga erinevad, kuid mõistsid üksteist hästi. Gustav Adolf oli vaikne, arglik ja melanhoolne, Ernst aga alati rõõmus, ülekeeva temperamendiga, päikseline natuur. Neid kasvatas ja õpetas algul vanim õde Carolotte, kuni nad Toomkooli tertsiasse astusid. Kui Krimmi sõda puhkes, läksid nad mõlemad vabatahtlikult vene sõjaväkke, kuid rindele nad ei jõudnud. Sõja lõppemise järel lahkusid mõlemad sõjaväest ja tulid eestimaale tagasi. Nüüd läksid nende teed lahku. G.A. asus Hattu külla vennale Eduardile abiks, kuhu ta ilusa kivimaja lasi ehitada, abiellus Agnes von Morenschild´iga Risti mõisast. Neil oli 8 last – 2 poega ja 6 tütart, kellest üks, Margot parun Hermann Stackelberg´iga abiellus ja naabermõisa Ristile elama jäi, kuna ta mees peagi Risti mõisa ära ostis.

XVII.        Ernst (1837-1904)

Noorpõlves kasvasid Gustav Adolfiga koos. Kui ta aga Krimmi sõjast tagasi tuli, sai temast, noorest ohvitserist rügemendi adjudant ja ta võttis Aleksander II kroonimisest Moskvas osa ning elas nendele pidustustele reipa seltskondlikkusega kaasa. 1858 läks ta sõjaväeteenistusest erru ja tuli Eestimaale tagasi. Siin õppis ta mitmes mõisas põllumajandust, seejärel oli kindral von Nasakeni mõisas Valklas valitsejaks, kus abiellus 1862.a. viimase tütre Mariega (1837-1923). Neil oli 11 last, 9 tütart ja 2 poega. Vanem poegadest Clas Gustav Reinhold sai seejärel kui lellepoeg Thomas von Ramm 1895.a. suri, 1897.aastal Padise-Kloostri mõisahärraks.